Zdravka Yordanova: Norair Nurikyanit ravitakse USA-s kopsuvähi vastu

Sisukord:

Zdravka Yordanova: Norair Nurikyanit ravitakse USA-s kopsuvähi vastu
Zdravka Yordanova: Norair Nurikyanit ravitakse USA-s kopsuvähi vastu
Anonim

Zdravka Yordanova sündis 9. detsembril 1950 Sofias. Koos Svetla Ocsetovaga võitis ta 1976. aastal Montrealis paarisaerulise kahepaadi olümpiavõitja. Esimeseks eduks oli Nottinghami maailmameistrivõistluste pronksmedal (1975). Tal on 1978. aastal Uus-Meremaa meistrivõistlustel maailmatiitel. Ta on Amsterdami (1977) ja Bledi (1979) maailmameistrivõistluste kahe hõbemedali võitja. Ta kuulutati 1978. aasta Bulgaaria sportlaseks 1. Alates 1986. aastast on ta töötanud ajakirjanikuna. Ta pälvis Bulgaaria spordi eriteenete eest 1. astme "Stara Planina" ordeni.

Zdravka Yordanova on Bulgaaria Olümpiakomitee liige. Ta oli Bulgaaria spordi, sallivuse ja ausa mängu suursaadik Euroopa Nõukogu juures ning meie riigi esindaja rahvusvahelises liikumises "Fair Play". Alates 1991. aastast on ta Bulgaaria veteransportlaste föderatsiooni esimees. Ta on olnud Bulgaaria spordisummade summaarse juhtkonnas aasta aega.

Proua Yordanova, kas teil on sportlaskarjääri jooksul vigastusi?

- Olen üks õnnelikest sportlastest, kes tuli suurest spordialast välja vigastusteta. Mul oli ainult üks juhtum, kus Belmekeni tammil asuv kai oleks peaaegu jala harjanud. Vesi oli madalaks langenud ja kai, kust me paatidega lahkume, jäi umbes kolmteist meetrit maale. See oli üle pooleteise tonni ja kogu meeskond nägi vaeva, et seda tõsta ja ovaalsetel palkidel veeredes tagasi vette saada. Kait tõstis umbes kolmkümmend inimest. Vaev alt koorisime seda maast lahti. Aga all olev puu hakkas pöörlema ja jooksis üle mu jala nagu rull. Ma lasin karje välja. Kohe tõstsid seni vaevu dokilt maha koorunud meeskonnakaaslased ta pool meetrit maast üles. Kes teab, millist õudust nad tundsid, kui ma karjusin. Muudel asjaoludel oleks mu jalg sassi läinud. Alumine varvas oli aga väga märg ja võttis minu jala kuju. Vastasel juhul võivad tagajärjed olla väga tõsised. Nad panid mu jala kohe jäävette ja viisid siis Belmekeni baasi arstikabinetti, kus neil oli igasugune varustus. Tehti pilti ja selgus, et pahkluu ja kanna murdeid ei olnud, ainult nahamarrastused. See osutus õnnelikuks juhuks. Vaid kaks kuud hiljem olid Uus-Meremaal maailmameistrivõistlused, kus ma võitsin tiitli. Kui mu jalaga oleks midagi juhtunud, oleks see tähendanud minu karjääri täielikku lõppu.

Alles nüüd tunnen, et oli trauma. Mu jalg on paistes, see on ebamugav. See on spordi halb pärand. Muidu on mul tavalised vaevused, mida iga inimene kogeb, rääkimata sportlastest, kes on läbinud sellise karmi spordiala nagu sõudmine.

Millised on teie kaebused?

- Valu alaseljas. Ja need, kes on taga, on arvuti ees istumisest, mitte niivõrd spordist. Kuigi sõudmises langeb meile suur koormus ja halb vool. Umbes 50 cm veest väljas on aerutamisel õhus keerlemine, mis läheb läbi vöökoha. Rütmiline liikumine labadega põhjustab randmel tendinovaginiiti. Aga jumal tänatud, olen ka sellest haigusest päästetud. Panen selle oma heade geenide arvele. Kuna paljud inimesed minu ümber kannatasid pidev alt plexiidi, tendovaginiidi, põlvede ja kõigi suure koormusega liigeste probleemide all. Kui olete graatsilisem, olete haavatavam. Minu jaoks olid asjad üsna stabiilsed. Mõni aeg tagasi kirjutas kolleeg, et olen kõrge vererõhu pärinud spordist. See ei ole tõsi. Kõrge vererõhk tuli vanusega, minu kaaluga, kuid mitte spordiga.

Miks sa kaalus juurde võtsid?

- Selles olen ma ise süüdi, sest oleksin võinud kehtestada hoolikama dieedi. Halb on see, et

lõpetas äkki sõudmise

Mul on kaks sellist hetke. Üks on pärast olümpiamänge – peaaegu kuus kuud lõputut puhkust, ma ei teinud midagi. Peale seda oli mu esimene treening 3200m test, mille ma võitsin, aga olin suremas. Sest kuus kuud treenimata jätmine ja otse rajale minek on hirmutav ja absoluutselt mitte soovitatav. Pärast karjääri lõppu kordus samamoodi – keerasin spordile pikaks ajaks selja. Aeg-aj alt suusatasin, ujusin ja võistlesin veteransõudmise aladel. Liikumine on absoluutselt vajalik ja eriti endine sportlane peab iga hinna eest spordiga jätkama.

Kas pidite dieeti pidama?

- See on probleem, ma pole kunagi dieeti pidanud. Olen tänaseni dieetide vastane, sest keha vajab kõike. Kui te lõpetate talle midagi andmast, siis esimesel hetkel, kui te selle talle annate, kogub ta seda, kogub seda. Seega on õige seadistus liikumine ja dieet, kuid mitte mingil juhul dieet.

Kuidas teie kõrge vererõhk diagnoositi?

- Juhuslikult, kui läksin juhiluba arsti juurde võtma. Lõpus kokkuvõtet teinud arst vaatas mulle lihts alt otsa ja ütles, et mul on kõrge vererõhk, et see on vähem alt 170 või 180. Juba huvi pärast palusin kontrollida ja tõepoolest selgus, et see oli 170. Väga mures, läksin kardioloogi juurde ja nad avastasid, et pean tablette võtma.

Kas olete kunagi haiglaravil olnud?

- Minuga on juhtunud, välja arvatud siis, kui mu poeg sündis, mul oli jalal arm, mis tuli välja opereerida ja siis olin haiglas. Ja paar aastat tagasi oli mul külm ja äge põletik.

Mis mulje on teile Bulgaaria tervishoiust jäänud?

- Nii Bulgaaria tervishoid kui ka Bulgaaria sport vajavad rohkem hoolt. Need on hakanud vajuma ja nüüd tundub see pöördumatuna. Probleemid lähevad lahenemise asemel hullemaks. Tundub, et seda tehakse meelega, mitte juhuslikult. Puudub hea tahe süsteemi parandada.

Isiklikud huvid tulevad esiplaanile, kes ja mil viisil saavad kasu, mitte sellest, mis oleks rahvale kasulik.

Kuidas seletate, et paljud bulgaarlased otsivad ravi välismaal?

- Tõenäoliselt on ka Bulgaarias palju võimalusi nendel inimestel ravida. Meie arstid on väga head. Kas ei ole bulgaarlaste teadlikkus piisav alt hea või varjatakse mingeid meile pakutavaid võimalusi teadlikult või luuakse kunstlikke administratiivseid takistusi. Tihti kuulen jutte, kuidas keegi ei saa siin täiesti rumalate administratiivsete põhjuste tõttu ravile ja leiab lõpuks võimaluse välismaale minna. Ta maksab seal palju raha ja vaev alt leiab oma probleemile paremat lahendust. Noh, jah, paljudel juhtudel saab see hakkama, kuid tohutult.

Kas pidevate annetuskampaaniate tegemine on okei?

- See pole õige. Samal hetkel, kui kuuleme uskumatutest raha väljavooludest, erinevatest skeemidest jne, pöördume abipalvega raskelt haigete poole, tõmbame kaastunde peenikest nööri. Keegi teeb sellest asjast kuvandi, ka meedia, kes selliseid oma kampaaniaid korraldab. Miks peaks annetuskampaaniaid tegema, kui meil on tervisekindlustus ja kõigil peaks olema raha, mida vajadusel kasutada.

Näiteks tehakse nüüd kampaaniat selle nimel, et olümpiavõitja Norair Nourikyan saaks välismaal kopsuvähki ravida

- Ta käis Bulgaarias palju konsultatsioone ja diagnoos leidis tõepoolest kinnitust. Ta pidi tegema rohkem uurimistööd, mille jaoks ta läks Pariisi. Ilmselt ei leidnud ta ka muud lahendust, et jõuda ideeni minna USA-sse ravile.

Kas see on viimane võimalus?

- Ma loodan, et see pole viimane, loodan, et inimesel läheb paremaks. Nüüd oleme tõesti otsustanud teda aidata ja jõuda hea lõpuni. Vaja on 150 000 dollarit.

Kuid Bulgaaria spordikihlvedude vahendaja, kus töötate koos Norayr Nurikyaniga, kas nad ei saa mingit summat vabastada?

- BST ei saa selliseid otsuseid iseseisv alt teha, need peavad olema rahandusministeeriumiga kooskõlastatud. Selline ettepanek eraldada osa vajalikust summast ravile on olemas, aga ootame ministeeriumi heakskiitu.

Lõpetuseks – mida teete teie isiklikult enda heaks, et olla terve?

- Elame üsna keerulisel ajal ja inimene peab pingutama, et depressiooni vältida. Tervis on eelkõige psühholoogilise kohanemise küsimus. Kui inimene lõpetab aktiivse elamise ja muutub heitunuks, siis ta lihts alt sureb. Seetõttu elan dünaamiliselt ja ei lase end vooluga kaasa minna. Pidevad kohustused hoiavad mind edasi. Tegelen veteranide liikumisega, paljude spordialade ja sportlastega ning seega olen ka ise pidevas liikumises. Tähtis on plaanide tegemine, iseendale lootmine. Jumal annaks, et igaüks saaks oma päevade lõpuni loota iseendale.

Soovitan: